MKS-i SAAMISLUGU

 

Mosquito Killing System (MKS) on välja töötatud NASA tehnilisel toel – see on seitseteist aastat kestnud uurimistöö ja katsetuste tulemus, millest võtsid osa Illinoisi, Arkansase ja Missouri ülikoolid ning mille vältel on haiguste kontrolli agentuurid korraldanud tuhandeid välikatseid. Maailmas süvenes ärevus seoses keemiliste putukatõrjevahendite kasutamise ja nende mõjuga inimese nahale, silmadele ja kehale sattumisel. Seepärast oli vaja leida midagi uut. Lahendamist vajasid ka keemiliste pestitsiidide pihustamisega seotud keskkonnaprobleemid, on ju pestitsiidid teatavasti äärmiselt mürgised ja ohtlikud inimestele, loomadele ja kaladele. Pealegi on entomoloogide arvates malaariast, Lääne-Niiluse viirusnakkusest ja Ida-Aafrika (chikungunya) palavikust tingitud surmajuhtumitest 50 protsendis süüdi sääsed. Alustuseks hakati otsima sääsetõrjevahendite turul kättesaadavaid alternatiivtooteid, mis ei sisaldaks pestitsiide. Avastati, et niisuguseid tooteid ei ole. Kuid ilmselgelt on parem võidelda sääskede vastu kemikaale kasutamata.

Uurimistöö algas küsimusega: "Millega me sääski ligi tõmbame?" Esiteks oletati, et sääsk otsib verd. Selle kontrollimiseks korraldati eksperiment, mille käigus paigutati veri anumasse ja jälgiti sääskede käitumist. Üllatavalt kombel veri sääski ligi ei meelitanud. Järelikult on teisi tegureid, mis sääski meie juurde toovad. Mis need on – kas kõrge kehatemperatuur, kehalõhnad, liikumine või hingamine?                       Katseid jätkati sellega, mis võiks sääskedele huvi pakkuda: veise- ja kanamaksaga. Kuid need eksperimendid andsid viletsaid tulemusi! Need asjad sääski ligi ei tõmba. Seejärel oletati, et võib-olla tõmbab neid valgus? Kuid pärast uurimist selgus, et ka valgus ei märgi suurt osa.   Siis püstitati küsimus selle kohta, miks sääsk nõelab, kuidas ta paljuneb ja missugused on selle putuka käitumisharjumused? Sääskede käitumisharjumusi uuriti Arkansase Ülikoolis. Eksperimente alustati valguse mõju uurimisest, hiljem asendati valgusallikas soojuselemendiga. Järgnevad neli aastat väldanud katsed ja uuringud näitasid, et sääsed eelistasid veiseid, kanu, koduloomi ja teisi loomi inimestele. Siis hakkasid teadlased määrama kõige kõrgemaid ja kõige madalamaid temperatuure, mille juures sääsed aparaadi vastu huvi tundsid. Katseseadet täiustati nii, et selle temperatuur muutuks (eelnevalt kindlaksmääratud) imetajate kehatemperatuuri vahemikes, neid loomi imiteerides. Katsed näitasid, et sellega meelitati seadme ligi juba suurem hulk sääski.       Järgneva kolme aasta jooksul otsiti seadme selliseid temperatuure ja mõõtmeid, mis annaksid kõige efektiivsema tulemuse. Kuidas korraldati katsed, milles tuli välja selgitada seadme optimaalne kõrgus ja suurus, et meelitada ligi suurimal hulgal sääski? Seadme parema funktsioneerimise saavutamiseks tehti enam kui 600 katset. Seejärel hakati uurima õhuvoogu, mis eeldatavalt pidi aitama sääski aparaadi juurde meelitada. Ja putukate kasvas tõesti, kusjuures suurema osa neist moodustasid emased isendid. Seega, kergete õhuvoogude lisamine seadmele parandas selle atraktiivsust sääskede jaoks. Sääskede peibutuse/hävitamise suhe paranes, õigustades eksperimentide jätkamist õhuvoogudega. Lõppkokkuvõttes kulus neli aastat katsetustele ainuüksi õhuvoogudega. Nii projekteeriti seadmesse ventilatsioonijoad. Katseid tehti ka selleks, et uurida seadme efektiivsust erinevates tingimustes. Katsed hõlmasid ka niiskuse lisamist. Kuna sääsed munevad vette, siis oli selle eesmärgiks välja selgitada, kuidas niiskus seadme mõjutab atraktiivsust. Ent selle uuringu ajal erilist niiskuse mõju ei täheldatud.    Seega tegid teadlased järelduse, et tähtsaimateks teguriteks sääskede jaoks on kõrge temperatuur, objekti mõõtmed, õhu liikumine, kõrgus.
Nende teadmistega varustatuna jõuti haruldase seadme väljatöötamise teise etappi. Tehti kindlaks, et sääsed tunnetavad elektriväljasid, mis mõjuvad putukale hoiatusena ja hoiavad neid seadme põhjalikumast uurimisest eemale. Mitmed ponnistused selle takistuse ületamiseks ei andnud kuigi lootustäratavaid tulemusi. Siis otsustati muuta seadet nii, et elektriväljad oleksid sääskede eest peidetud. See lisas uusi aspekte, mida tuli täiustada MKS projektis (näiteks õige pinge leidmine).       Seadme väljatöötajad pöördusid abi järele NASA Marshalli Kosmoselendude Keskuse poole Huntsville'is Alabama osariigis. NASA insenerid pakkusid välja mitmeid täiendusi, mis parandasid seadme efektiivsust. Need täiendused puudutasid elektrivälja äratundmist sääskede poolt, soojusallikat, seadme pinnaviimistlust ning selle ümber oleva õhu küllastamist süsihappegaasiga. NASA osutas abi katseeksemplari väljatöötamise ja seadme valmistamiseks kasutatavate materjalide osas. Firma taotlus lubada NASA nimetuse ja väite "Välja töötatud NASA tehnilisel toel" kasutamist leidis NASA/MSFC juriidilise heakskiidu 19. novembril 1996.

Eksperimente ja katseid kroonis selle suurepärase toote loomine! Pärast seda, kui seadme toime sai avalikkusele teatavaks tehtud, hakati selle vastu otsekohe huvi tundma nii kohapeal kui üle kogu maailma. 6.-10. oktoobril 1997 Torinos peetud 48. Rahvusvahelisel astronautikakongressil teatasid NASA esindajad: “NASA ja erafirma koostöös valminud sääskede püüdesüsteem on tõeliselt revolutsiooniline!” Järgmised kaks aastat möödusid seadme komponentide otsinguil ja UL-i heakskiitu taotledes, mis saadi 1999. aasta aprillis. Sellest peale on Ameerika Ühendriikides ja mujal maailmas müüdud mitu tuhat eksemplari.
 2005.a. oktoobris avaldas NASA ajakiri "Spinoff" artikli "Pestitsiidivaba seade – sääskedele saatuslik külgetõmme", milles räägiti põhjalikumalt NASA osast MKS-i väljatöötamises

 

 

Avaleht/Kontakt/Pressiteated/FAQ/MKS-i saamislugu/MKS-i 10 suurepärast omadust/MKS-i tellimine/MKS-i paigaldus ja ühendamine/Spinoff(NASA) 
 

Otsi